Mis võiks olla parem, kui käia päris suusahooja lõpus , siis kui motivatsioon hakkab juba kergelt langema, uut “laksu” saamas. Täpselt selliseks laksuandjaks kujuneski Worldloppeti sarja viimane, kõige kevadisem maraton.
Birkebeinerrennet (ehk nagu teda hellitavalt kutsutakse Birke) toimub Norras, Oslost paari sõidutunni kaugusel. Birke eripära on kohustus kanda stardist finišini vähemalt 3,5 kilost seljakotti. Birke logistika on eestlaste jaoks (vähemalt momendil) ütlemata mõnus. Suurema kombineerimiseta on ta võimalik pikendatud nädalalõpuga ära teha.
Eeltöö – kõige tähtsam on ennast õigeaegselt maratonile registreerida. Detsembri keskel võib-olla juba hilja. Mõistlik on stardimaterjalid välja võtta stardis (Rena) ja bronnida endale ööbimine korraldajate poolt pakutavate variantide hulgast. Kui mitmekesi minek, siis bronnige ikka samasse kohta. Samuti on mõistlik eelnevalt ära osta lennupiletid ja broneerida juurde suusakoti koht. Üks variant on minna Estonian Airiga Tallinnast Oslo Gardemonde lennujaama (edasitagasi piletid suurusjärgus ~160 €, millele lisandub 1 suusakoti tasu edasi-tagasi 20 €). Ka Riiast pidavat saama, kuid seda varianti ei oska soovitada. Ja muidugi teine ööbimine (kui kohe tagasi ei lenda). Piloot lennukis nimetas lennujaama korduval Gardemoni lennuväljaks – võta nüüd kinni oli see kerge nali või peabki nii.
Orgunni endale natuke kohalikku sularaha (veel kehtisid Norra kroonid) kuid üldiselt saab igalpool hakkama VISA/MC plastiktükkidega.
Reede – varahommikune lend kestab umbes 1:40. Lennujaamas mine kohe trepist 1 korrus allapoole ja sealt saab rongiga edasi stardipaika sõita. Ehk otsi Hamar-Rena rongi. Pileti saab osta lennujaamast automaadist või NSB kassast ja maksab umbes 270 NOK’i. Maha ei tohi magada ümberistumist Hamaris (umbes tunnise sõidu järel), aga seal läheb maha terve hulk suuskadega inimesi, nii et “järgne suusatajatele”. Peab mainima, et praktiliselt terve rongisõidu sadas kerget lund, nii et meeleolu oli mõnus.
Järgmist rongi tuli oodata umbes 5-10 minutit, võimalik, et kõikide Oslo lennujamast väljuvate rongidega nii hästi ei lähe, aga aega meil on …..
Veel tsipa üle tunni sõitmist ja Rena – “järgne suusatajatel” – enamus läheb otseteed Amot Kulturhus’i, kus saad kätte stardimaterjalid ja vajadusel klaarida majutusteemasid.
Ametlikult hakkab majutuskohtadesse sisselaskmine kell 17, kuid võib juhtuda, et saab kohe oma kotid-suusad ära viia. Vaba aeg Rena arhitektuuri, söögikohtade ja maratonikeskusega tutvumiseks. 
Võib ka suuski määrida. Kohapeal on esindatud pea kõik suusamäärdefirmad nii määrijate, tiimibusside kui loomulikult müügimeestega. (vaid Toko ei jäänud silma).
Kohalik kuningas Swix ei rahuldunud mingi “haagisega” – neil oli terve telk – no umbes selline nagu TM’ifinišis meestele riietumiseks. Sinn näha väiksem osa , vasakus servas. Otse ees kohalik “supermarket”.
Stardipaik jääb mäest üles, umbes 30 minuti kõndimise kaugusele, nii et kui soov suur, saab ka libisemist-pidamist testida. Organiseerijate pakutud majutus oli suhteliselt askeetlik – paks poroloonmatt ja soe tuba (või mingi suurem ruum). Magamiskott (või tekid/linad) peab endal kaasas olema. Suutsime nabida (varajase saabuja eelis 
) täpselt kolmele paraja konku ja uudishimulike tõrjumiseks sokutasin ukselingi külge sildi FULL. Suuski sees määrida ei tohi (õigemini ei lasta nendega sissegi). Kaasas võiks olla vähemalt otsmikulamp (kui määrimine jääb õhtu peale). Kui soovi elektrit kasutada siis ka pikendusjuhe+ raud/föön. Määrdepuki leiab heal juhul kohapealt. Meie ööbimispaigas oli olemas ka kaal, nii et saime seljakoti õhtul enam-vähem sobivaks timmida. Sportlase toidusedel – pasta ja pizza ja ohjeldamatult magamist, sest eks jalg oli keskuses ringituiamisest ja vaim varajasest tõusmisest juba väsinud ka.
