24.01.2010, Pärnumaal, Jõulumäe puhkekeskuses.
Jõulumäel olen varem käinud ühe korra aastaid tagasi Elioni rattasõitu tegemas – ja tookord jäi väga mõnus mulje – kena männik, suhteliselt hõre alusmets ja vanad kinnikasvanud rannaluited. Ilus koht sportlikuks ja nauditavaks pingutuseks, mitte nagu viimane suvine XDream..
Võistkonna komplekteerimisel oli suure töö ära teinud Väino ja nii lõin kaasa seekord hoopis “Valu ja Vaevaga”. Mõningate mööndustega võib öelda et nimi oli õigustatud. Vara hommikune start Tartus – julgutava temperatuuriga –27C. Lootus soojemale, kustus kohale jõudes, teel nägime ära ka –30,5C ja isegi Jõulumäe parklas oli 9 ajal –28. See lülitas otsustavalt meie jaoks valikust välja suusad. Puudus täielikult kogemus suusatades 4 tundi garanteeritult –20 või madalama juures metsas olla. Iseenestest kahju, sest maastik pidavat sobima suusatajatele ja lumeolud oli suurepärased. Rattavariandi välistasime koheselt, suusad olid küll kaasas, kuid autosse nad jäidki.
Stardis võis küll näha nii suusatajaid kui jooksjaid, kuid ei ühtegi tiimi ratastel. Hiljem küll tuli välja et ainuke rattatiim hilines starti natuke.
Kaart – oli näha et korraldajad olid meeles pidanud eelmise aasta kiunu – nimelt kippus toona kaart külmas rabedaks minema ja kildudeks pudenema, seekord oli kõik korras. Ainult formaat oli pisut ebatavaline, piklik (suurem kui A3) kuid kitsam ja kahe poolega. Lõunaosa rabasiil ei hiilanud just detailidega, päris “lätiks” aga ka nimetada ei saanud. Midagi keerulist ei paistnud, ja pikalt ei planeerinud.
Start – otsustasime massiga mitte kaasa minna ja lisaülesande (“Jääkeegel”) hilisemaks jätta ja kohe pikema lõuna silmuse ette võtta. Suusarajad oli kadestamist väärses seisukorras, õnneks ei lastud meil neid eriti tallata. Võtsime tempo üles ja hoogsalt minema. KP 40-42 vahelisel sirglõigul kippusid külmanäpistused korraks sõrme otstes tunda andma, kuid paar äkilisemat käteviibutust ja läinud nad olid. (Hiljem Urmo ütles, et seal olid nad hommikul punkti viies –29C mõõtnud). KP 42-44 oli lihtsalt üks pikk jooks, kui õnneks olid saanimehed seal (ja üldse väga paljudes kohtades) hoolega sõitnud, nii et tegelikult oli joosta väga hea. Korraks kaalusime 44’le lähenemist otse, kuid paar sammu paksus lumes suunasid efektiivselt rajale tagasi. Naljakas silmus 44’st väljudes oli aga puhtalt minu “mõttetegevus”, õnneks oli siht jällegi hästi jookstav. KP 48 poole liikudes möödusid meist päris mitmed kiiremad suusatajad – oh, jah oleks vaid suusad võisime õhata. Algne plaan oli 54-55-58-57-56-53, kuid asfalt oli mõnus ja usun et kuigi pikem, tegime palju kergema ja kiirema valiku 54-58-57-56-55-53. Muidugi ei tea mis seisus oli 58-55 vaheline tee, sellest natuke idas olev siht oli väga hästi jookstav. Raba oli imekaunis – jääb vaid viidata Anniki piltidele. Rabas kohtasime inimesi kiivritega – esimesed ratturid – üllatuseks Leivo meeskond. Sel hetkel ei suutnud ma igatahes muud arvata, kui et nad tahavad eriti tugevaks saada. Rabas oli ainuke teoreetiline võimalus oma jalad märjaks teha. Paaris ebamäärase staatusega kraavis, õnnestus isegi ühte natuke sisse supsata, aga ei pannud tähelegi. Kuigi rabas oli juba vägev loha ees oli ajuti seal jooksmine aeglane ja väsitav. KP 49 juures jõudsid meile järgi Heiti oma pundiga, Heitil oli selleks hetkeks kumaline nägu peas… aga noh, nad olid meist ka umbes tunniga ees (eeldasime, et neil põhjaring ja lisaülesanne tehtud). Tasapisi läks meiegi tempo rohelisest – kollaseks ja esimese joogipausi tegime alles enne KP 46’te. Ilmselgelt hilja ja vähe! See on see jama kui jooks on termosega kotis – hea soe küll, aga kätte ei saa. Peale 46 kohtasime Vahuri ingleid, kes sebisid ära Aatomike (või oli see nüüd vastupidi). KP 43-41 vahelisel siledal suutsime jälle kiirem joosta, kuid see ei takistanud ISC tiimi mööda kimamast. Urmo ees, Randy järel ja taga kerge sammuga tundmatu naisterahvas. No hetkeks läks nagu endalgi samm piksemaks, ega ei kauaks. 41 juures teele laskudes sain esimese krambi kätte, astusin kehvasti puutüvele ja naksti. Läks küll ruttu üle aga halb tunne jäi sisse ja püsis lõpuni.
Lisaülesanne – jääkeegel. Kedagi! ees polnud, olime ainuke võistkond. Väino ei hakanud isegi reeglite lugemisele aega raiskama, läks, libistas keskele ja tehtud! 1:13 – Perfektne ! Umbes 3-4 tiimil oli selle aeg 10-14 sek – ilmselt mingi algoritmi viga, kahtlen et see füüsiliselt võimalik oli. Ja kui need välja arvata, siis oli meie aeg paari kiireima seas
Trahviring jäi ära.
Põhjasilmus – jalad hakkasid töntsiks jääma ja ei kergendanud enam ka joomine. Tõmbasime Peetri termose tilgatumaks ja tiksusime edasi. Viimaste punktide vahed oli juba päris tuim ja kramp hakkas jälle ähvardama, nii sundisin ennast käigule ja kestmisele. Tjah, talv ikka pole jooksukuu.
Finiš – 4:37:06 ja esialgu 23 koht. Päris rahul. GPS järgi 29,7km
Toit – igasugused batoonid olid kivikõvad, kuid minu lemmik “Corny säästubatoon” oli päris näritav. Jooki sain vähe, sellest ka jama lõpupoole.
Riietus – 10punkti 10’st. Ei olnud külm ega palav.
- jalas – Sealskinzi paksud sokid, Icebug Pytho Bugrip (ilmselt oleks MR2’tedega külmem olnud)
- Crafti paksemad suusapüksid, eest tuulekindlad, tagant hingavad, all paksem spordipesu
- seljas Brunje võrk (et higi eemale saada), selle peal paksem spordipesu (sama nagu alakehal) ja selle peal Suusahullude treeningdress.
- peas – 2 buffi ja peal Sportfull tuuletõkkeääre ja hingava pealaega müts.
- käes Odlo paksemad suusakindad (tegelikult on mul nendega varem sageli külm olnud, aga nüüd sain mingi hetk isegi kergelt higiseks seest).
- nina, huuled ja põsed tõmbasin ennem väga kergelt huulekaga üle.
- no ja eks seljakott hoidis ka natuke sooja
Igatahes oli mõnus ja tore – ehk “Külm on ainult emotsioon, olge sellest üle, mõelge soojalt. Minn, kamina ees”
Kaardi skaneeringu sain Eduarid blogist, aitäh!, säästis mitu aega.
